Kas tõesti peaks tulevikus olema võimalus, kus õpilased saavad keelduda koolis kaasa tegemast?

Loen ja mõtlen. et see pole võimalik. Kindlasti on oma lugu rääkida õpetajal, kuidas lapsed ei allu enam kehtestatud koolikorrale. Ja milles siin üldse imestada, kui meie planeedil on keha võtnud täiesti uus põlvkond imelisi lapsi, kes tulevad siia maailma ise oma õpetustega ning kes aga oma eriliste annete ja auradega ei mahu tänasesse koolistüsteemi. Me ju kõik näeme seda ja me ei ole pimedad nende eriliste noorte suhtes!

Samas kõik kannatavad selles koolisüsteemi kinnises ringis - nii stressis õpetajad kui nurkasurutud õpilased ja nad kõik peavad täitma kehtestatud norme, mis tegelikult täna ju ei tööta enam, aga lihtsalt ei julgeta suud lahti teha ja öelda üks lihtne sõna - stop!

Kas tõesti peaks tulevikus olema võimalus, kus õpilased saavad keelduda koolis kaasa tegemast?

Küsige endalt, kui kaua teie kannatate allasurumist ja nurka panemist. Kas te suudaksite ahistavas olukorras olla ühe päeva, 5 päeva nädalas, 1 kuu, 3 kuud? Mis on vastus?

Noormees viitab ka alandustele ja mõnitamisele. Missuguse jälje aga taoline käitumine jätab noore inimese hingele ja milline on tagasipeegeldus hilisemalt sealt ühiskonnale?

Ilmselgelt hull situatsioon, aga kui loen artiklit ja noormees viitab 7-klassis tervisehädadele, mis iseloomustavad otseses mõttes läbipõlemissündroomi, paneb see rohkem kui minu punase ohutule tööle.

Stop on see sõna!

Meie peame täiskasvanud inimestena oma lastele pakkuma kaitsepositsiooni! Ükski lapsevanem ei taha, et tema laps kannatab. Me soovime, et meie lapsed oleksid terved ja õnnelikud ning saaksid tegeleda sellega, mis nende meele rõõmsaks teeb! Lisaks peaks noor inimene omandama oskused, kuidas praeguses ühiskonnas toime tulla. Kuidas leida sobiv elukutse ja mis on tema hingetöö, milles ta ennast maksimaalselt rakendada saaks.

Kui koolisüsteem lõhub meie erilisi ja andekaid noori, kes on tulnud meie maale erilise missiooniga ja nad koolis nii ribadeks tehakse, siis mis neist tulevikus alles jääb? Ja me laseme sellel juhtuda oma silme all, tähelepanu pööramata ja edasi kiirustades. Aga kuhu? Veel suuremasse läbipõlemisse? Ja tõenäolisemalt suuremasse kaosesse, sest kaos sünnitab kaost ja lõhutud hinged sünnitavad edasi lõhutud maailma.

Tekib ainult üks küsimus - missugust tulevikku me oma riigile tahame? Need noored on oluline osa meie ühiskonnast ja juba mõne aasta pärast on nad ise otsustavad täiskasvanud.

Siin loos kirjeldab 7. klassi noormees oma kooliskäimise lugu.

----

Mul on väga kahju, et mina enam õppida ei suuda. Kui mul on peavalud, siis mul on keskendumisega probleeme, aga ma siiski üritan tunnis võimalikult palju ära teha. Mul on lihtsalt kahju vaadata kuidas palju õpilasi selle õpetajate terrori all kannatab. See, mis Eesti koolides toimub, pole normaalne.

Noormehe pikka pihtimust saad lugeda SIIT